Riimiluuletus

Olin jälle viimane,
nagu hapupiimane.
Kassike oli piimane,
mitte aga viinane,
lõpuks sai ta liivaseks.

Lõpuks saabus teisipäev,
see on kõige parem päev.
Varsti saabub laupäev,
kõiki sõpru jälle näeb,
esmaspäeval minema nad läevad.

Lõpuks kõik on hajunud,
nagu maasse vajunud.
Jälle vihma sadanud,
müristamist kajanud,
seda maa on vajanud.

Lehte läheb kaseke,
valge tüvi nagu pilveke.
Aias sirgub kollane lilleke,
tugev nagu vaseke,
mille endale võtab lapseke.

Lilleke lapsele on kallis,
lilleke last sallis.
Lillekesed olid suures vallis,
nagu värvilises pallis,
mõõdult täitsa mallis.

Linnukene lendab puule,
naeru toob ta lapse suule,
mitte millegile muule
ja midagi ei kuule,
peale mühiseva tuule.

Õues kuum on ilm,
seda näeb iga silm,
varsti tuleb ette suur pilv,
see on nagu mängufilm.

Linnukene hüüab ,,SINA'',
mina hüüdsin,kas tõesti ,,MINA''
linnukene tahtis tina,
et saaks teha suurt lina,
mis oleks nagu helesinine vina.

Linnukene lendab taevas,
ise kõvasti naermas,
nagu oleks keegi saemas,
või vihmausse kaevamas,
tegelikult toimub kõik ju laevas
ja mina oli seda kaemas.

Mul on väike sõber,
ta on veidikene nõder,
vahel on ta kõver,
sest et tegelikult on ta põder.

Lõpuks kõik on paljuparem,
nagu seda oli ka varem,
kõik sai valmis paljuvarem
ja kõik sai ka parem.